15. veebruaril tervitas õhtuseid kojusaabujaid tuledeparaad ristmikul. No suure tee ääres marssis küll ainult 2 laternat, teised jäid juba parklakurvile, aga elevust tekitas ikka. Nüüd on hommikud rõõmsamad. Kuigi päike on muidugi ka igal hommikul varasema ärkamisega.
0 Comments
Ehkki mõtted liikusid juba varakult ja tegutsetud sai justkui ka, saabus see päev ikka liiga ruttu ja ootamatult. Istmed olid alles välja otsimata, albumid kokku kogumata, näitlejad lõdisesid puukuuris esinemishirmus, sest intensiivsele prooviperioodile vaatamata jäi paar harjutamiskorda puudu jne jne.
Hea, et ilmaga vedas. ;) Nii et kui järgmist külapäeva hakatakse mainima, siis on teretulnud kõik meeldetuletused ja ideed ning eriti igasugused abipakkumised. :) Tulijad olid toredad. Oleks külapäeva passid, oleks paljud sellesse juba kolmanda templi saanud ja ka uustulnukaid leidus päris mitu. Proua Evi, kes Aegviidust kohale tuli, et uusi või natuke unustuse hõlma vajunud mänge välja pakkuda, helistas veel järgmise päeva õhtul ning jagas vaimustust väikese küla suure elujõu üle. Ka etendus sai muhedat tagasisidet: "Mulle nii meeldis! Ainult see koht, kui te näpuga minu poole näitasite ja küsisite: "Kas see kiilakas?", oli väga valus," muheles üks vaataja. (Ausalt, päris nii me ei väljendanud ja isiklikuks ei läinud.) :D "Sa olid NII KOLE, aga mulle meeldis. Väga tore oli!", arvas teine. "Näidend oli üle prahi, tekst kõnekas," muljetas kolmas. Aitäh! :D Mis me veel tegime? Pidasime lahkunuid meeles. Istutasime puid. Ühe külale (põldvaher), teise Eestile (tamm). Sõime suppi, lõime tantsu ja mis kõige tähtsam: rõõmustasime üksteise üle, kuulasime ja meenutasime. Mõnus. Me ei kao kuhugi! :) Sel aastal valisime pidutsemiseks 18. juuni, mis oleks iseenesest tore valik, ainult et ilmajaam ennustas juba nädal varem korralikku vihma. Otsustasime koonduda suure ühistelgi alla. Selline telk lubati meile lahkesti Esna kandist, kus telgitoojad ka põhjaliku ning põneva majaekskursiooni said. Aitäh, Tõnu! :) Telgiga kodus, tõdesime, et püstitamine tõotaks uhket ja kõrget lendu, sest tuul hakkas tormi nägu tegema. Vihm ei näidanud lõppemise märke. Ootasime. Ootasime veel natuke, aga kauem viivitada ei saanud, sest algusaeg lähenes. Bändiga olusid vaaginud, kolisime varjualused Risti maja õuele. Täpsemalt siis Liivasamblale. Küllike avastas, et puukuurist annab näitusesaali ja lastenurga kujundada ning kuna pinke nappis, laoti puuduvad istmed puuhalgudest. Romantiline. :) Sõbrad saarlased aitasid pilte "üles laadida" ja et neid ka hämaramal ajal vaadata õnnestuks, otsisime laudadele paar taskulampi. "Sellise ilmaga ei tule siia kedagi!" ahastas Küllike, aga ena imet! Juba saabusid esimesed huvilised. Ja teised-kolmandad... Registreerimisraamat täitus muljetavaldava kiirusega. Aeg oli lubatu teoks teha. Ausamba juures oli päris keeruline. Tugev tuul ei lasknud kuidagi küünlaid läita. Ähvardas need koos süütajatega minema lennutada, aga vähemalt korraks õnnestus tuli tahi külge kinnitada ja sirgelt samba kõrval seista. Toredad naabrid hoiavad ausambaümbruse kenasti korras ja värske kimpki oli kivijalamile toodud. Seekord tükkis küll tuul vaasi elupuude vahel ringi veeretama. Selle aasta puu on kuslapuu. Mujal Eestis. Lehtmetsas kehtivad oma aeg ja kombed. Meil on puid suisa kaks: lõhislehine pärn ja mandžuuria pähklipuu. Etenduse ajaks oli õu juba meeldivalt publikune. Tuul kohises ja vihma tibutas, aga vaatajad kikitasid kõrvu ja parema ülevaate nimel olid paljud valmis tund aega ka püsti seisma. Alburahva Teater ja "Sangadega saunamees". Autori sõnul inspireeritud just sellest saunast. "Selle sauna lugudest saaks veel ühe näidendi kirjutada," muheles pärast etendust vanu aegu meenutav naaberküla Vello. Etendus ise oli selline: Toreda üllatusena kohtus trupp pärast lõpukummardust Vana-Tõlla Peomaja pererahvaga, kes uusi esinemisvõimalusi välja pakkus. Õhtujuht Tiit juhatas vägesid. Rääkis, kes, kus ja miks; tutvustas, millal tantsu-, söögi- või mänguaeg. Õnnitlesime tähtpäevalisi (Carol lõpetas just sel päeval gümnaasiumi ja Risti sauna aukodanik Aarel oli just sel päeval sünnipäev). Vihtusime tantsu, sõime külasuppi ja -kooki, teretasime kohatud tuttavaid ja tantsude vahel korraldas Elen mänge, mis nii osavõtjaid kui pealtvaatajaid pisarateni naerma ajas. Kahjuks oli õhupallivõistluste ajal pildistamiseks juba pimedavõitu. "Kas keegi tõesti püüdis Koitu ära pakkida?" muhelesid pildivaatajad. Registreerumisraamatu andmeil oli külapäevalisi 120 kanti. See on ligi 50 pidutsejat vähem kui mullu, aga ilmastikuolusid arvestades uskumatult tubli tulemus.
"Järgmisel aastal jälle?" pinnisid lahkujad. No ei tea. Tõmbaks hinge. Ehk saame 2017. aastal hoopis Peedul kokku? Mis arvate, naabrid? ;) Pilte jagasid Maris Moor, Allar Lelumees, Elen Pent, Egle Tamlak ja Ere Viisitam Läheneb oma tagasilöökide ja edasiheidetega. :) Positiivse poole pealt on kelkida, et valmib lõkkeplats. Au ja kiitus Alo ja Eleni perele! Murupügamine on täies hoos. Keegi hea haldjas on prügikaste tühjendanud. Vetsudesse on uued laearmatuurid paigaldatud... ;) Karme on nõus kutsikad peole tooma. Saavad lastega mürada. :) Alburahva Teater tuleb nädala sees oludega tutvuma. Eelmisel külapäeval kingiks saadud kahemeetrine kulp on lahinguvalmis. Miinuspool on tegelikult selline pluss/miinus. Meie eelmise aasta külapäevapuu pidutses end hingetuks. Alles nüüd hakkab tasapisi eluvaim sisse tulema. Väga vaevaliselt. Tekib kiusatus sohki teha. Juba 18. juunil! See on... praktiliselt KOHE! :)
"Koerapidajad käivad iga päev oma loomaga jalutamas. Kuidas mõni suudab oma ühest korrast üleriigilise sündmuse teha?" imestas naaberküla Rein, kui pärast matka muljeid sai jagamas käidud. No näed sa. Kui on annet, milleks seda vaka all hoida! :D Et mõte sündis alles paar päeva varem, siis suuri masse me ei prognoosinud (kuigi võimalused olid loodud ja auhinnad varutud). Otsustasime, et matk toimub iga ilmaga (seda enam, et ilmajaam lubas imelist laupäeva) ja ka siis, kui matkab ainult Küllike. Üsna varsti selgus, et matkajaid koguneb 3x prognoositust rohkem ja matkale jõudis sellest veel peaaegu poole rohkem rahvast! (Peaaegu seepärast, et helistajad viimasel hetkel otsustasid siiski suusatamise kasuks). :D Alustasime rännakut. Pool matka alustanud seltskonnast katkestas teisel kilomeetril. Pildile lubati vaid dublant. Õnneks olid järgmised rändurid juba tee ääres valmis. Ihu kasemahlaga kosutatud ja hinge eest hoolt kantud. Ilm sattus tõesti suurepärane ja teeolud olid oodatust PAAAALJU paremad. Mida kogesime? Esiteks muidugi seda, kuidas tervis tuli. Seltskond polnud ülearu suur, kõik said sõna. Kuulasime kevadlinde (2 sinikaelparti), märkasime loomi (Arapere laisk koer, Karme kutsula ja Trummerite juures teed ületanud orav). Lehvitasime kõigile ja kõigele. Meenutasime lõbusaid seiku. Kuidas keegi peaaegu villisest välja lendas. Kuidas kooliga suusatamas käidi. Ja tammetõrusid korjamas. Kuidas mulda sai toodud. Koera otsitud. Jne. Jne. Matkaidee autor saatis kaaslased peaaegu kodudeni. Ühtlasi käis katkestajale üle andmas lohutusauhinda (millest siis ise poole ära sõi). Kuna auhinnafond oli märkimisväärne ja sponsorite nimekiri pikk, jagus kingitusi kõigile. Kodanik koer, kes tiiru kaasa tippis, on tänulik ja heas tujus. Ainult et iga kord, kui õuest juttu tehakse, siirdub otsustavalt kušeti juurde ja poeb selle alla, tagumisse nurka. Ühe päeva kohta on elamusi juba piisavalt. ;)
Järgmise korrani! Ja alati mahub rohkem. Teel oli veel vaba ruumi küll. :) ...loeme, mida näitemängurahvas külapäevast arvas.
Alburahva Teatri blogist. |
|
LEHTMETSA | lehtmetsa küla lood |