Kesleri mälestuskivi
asub Lehtmetsa-Ristilt ~1,5 km Jäneda suunas, kohas, kus Vetla poolt taganenud enamlased hukkasid kohaliku noore kooliõpetaja Salme Kesleri. Hukkamispaika 1932. aastal paigaldatud ja nõukogude korra ajal lõhutud mälestusmärk taastati 1991. aastal. Mälestusmärgiks on põllukivist murtud ja ühelt poolt tahutud ning alusele asetatud risttahukas, millel tekst: “Salme Kesler õpetaja surmatud 5. jaanuaril 1919 Vabadussõjas” ning sellest allpool paremal: “Ilus on surra Isamaa eest”. Mälestuskivi paigaldajateks olid Risti Algkool ja Üle-Eestilise Noorsooühingu (ÜENÜ) Albu-Risti osakond. Mälestusmärki piirab elupuudest hekk. http://www.eklvl.ee/rummusaare/vaatamisvaarsused/
Kirjutisi
http://www.jt.ee/2068423/kodulugu-morvatud-opetajat-meenutab-malestuskivi
http://kummut-tegelinski.blogspot.com/2009/03/fotojaht-naine-minevikust.html
Järwa-Lehtmetsast
“Waba Maa” 14.01.1919
Punane sõjawägi saatis siin enne lahkumist jälgi weretöö korda. Ära tapeti nende poolt kohaline naiskooliõpetaja. Kadunu oli osaw koolitöös ja agar seltskonnategelane. Ta oli punase sõjawäe Lehtmetsa walda sissetungimise ajal rahwawäe tarwis korjatud andeid hobusega ära wiimas käinud. Tagasi tulles ei leidnud ta kohaomanikku Murakast mitte enam kodust, kelle hobusega andisid ära wiimas käis ja kelle talu maa peal koolimaja asus, sest wahepeal oli Murak ühes oma perekonnaga punaste kartuses ära põgenenud. Tema aga jäi kohale.
Kui punane sõjawägi sealt esimene kord läbi läks, ei puutunud nad temasse mitte. Aga kui punased meie wäe pealetungimise all Lehtmetsa wallast taganema olid sunnitud, tulid nad uuesti koolimajasse. Ettekäände all, et neil tarwis olla koolimaja juurde suurtükka üles seada, sundisid nad tema koolimajast lahkuma, aga ukse juures tõmbasid punased tema kinni ja wedasid lageda wälja peale, kus tema peale esite püssist lastsid ja pärast püssitikkudega läbi pistsid. Kohaliste elanikkude arwamise järele sündis see jälk weretöö ühe kohalise punase salakaebtuse põhjal.
10.skp. oli koolimajas tapetu puusärki asetamine. Selleks ajaks tuli koolimajasse kokku palju ümberkaudseid elanikke, koolilapsi ja nende wanemaid. Kõik olid wäga põrutatud jälgist weretööst, mille läbi noor lootusrikkas elu wägiwaldselt enneaegu lõpetati. Ka lasti siin ligidal punase sõjawäe poolt, kohaliste punaste pealekaebamise tagajärjel, üks mõisawalitseja ja keegi teine mõisa teenijatest maha.
(kirjaviis muutmata)
Kirjutisi
http://www.jt.ee/2068423/kodulugu-morvatud-opetajat-meenutab-malestuskivi
http://kummut-tegelinski.blogspot.com/2009/03/fotojaht-naine-minevikust.html
Järwa-Lehtmetsast
“Waba Maa” 14.01.1919
Punane sõjawägi saatis siin enne lahkumist jälgi weretöö korda. Ära tapeti nende poolt kohaline naiskooliõpetaja. Kadunu oli osaw koolitöös ja agar seltskonnategelane. Ta oli punase sõjawäe Lehtmetsa walda sissetungimise ajal rahwawäe tarwis korjatud andeid hobusega ära wiimas käinud. Tagasi tulles ei leidnud ta kohaomanikku Murakast mitte enam kodust, kelle hobusega andisid ära wiimas käis ja kelle talu maa peal koolimaja asus, sest wahepeal oli Murak ühes oma perekonnaga punaste kartuses ära põgenenud. Tema aga jäi kohale.
Kui punane sõjawägi sealt esimene kord läbi läks, ei puutunud nad temasse mitte. Aga kui punased meie wäe pealetungimise all Lehtmetsa wallast taganema olid sunnitud, tulid nad uuesti koolimajasse. Ettekäände all, et neil tarwis olla koolimaja juurde suurtükka üles seada, sundisid nad tema koolimajast lahkuma, aga ukse juures tõmbasid punased tema kinni ja wedasid lageda wälja peale, kus tema peale esite püssist lastsid ja pärast püssitikkudega läbi pistsid. Kohaliste elanikkude arwamise järele sündis see jälk weretöö ühe kohalise punase salakaebtuse põhjal.
10.skp. oli koolimajas tapetu puusärki asetamine. Selleks ajaks tuli koolimajasse kokku palju ümberkaudseid elanikke, koolilapsi ja nende wanemaid. Kõik olid wäga põrutatud jälgist weretööst, mille läbi noor lootusrikkas elu wägiwaldselt enneaegu lõpetati. Ka lasti siin ligidal punase sõjawäe poolt, kohaliste punaste pealekaebamise tagajärjel, üks mõisawalitseja ja keegi teine mõisa teenijatest maha.
(kirjaviis muutmata)
Kultusekivi
asub Jäneda-Perila tee ääres, Kesleri ausamba läheduses. Muistne ohvrikivi pärineb I aastatuhandest.
Kultuurimälestiste riiklik register
Kultuurimälestiste riiklik register
Lehtmetsa-Risti koolimaja
Koolimaja on vallavalitsuse pikaajalise visa töö tulemusena 1934 valminud ajastule tüüpiline ehitis. Siin töötas aastaid teenekas loodusuurija ja koolimees, Jänijõe uhtlammimetsa esmakirjeldaja Teet Lunts , kelle aktiivsel osalusel andis kohalik ÜENÜ organisatsioon välja oma hektograafil paljundatud ajakirja “Lõke”.
Ühe tiivaga endine koolimaja on Lehtmetsa tähelepanuväärseim hoone. Kooli ajalugu algab 1918, mil Lehtmetsa talu peremees Ants Murakas asutas oma talus kooli. Esimeseks õpetajaks oli 18-a. neiu Salme Kesler, kes aga sai olla ametis olla vaid alla kahe kuu.
1919. a.-st peeti kooli edasi Lehtmetsa kõrtsis. 1920...1922 töötas kool Mägede telliskivivabrikus, siis taas kõrtsihoones.
Koolis asuti viljelema käsitööd, koorilaulu, näite- ja pillimängu ning sporti.
Õpetaja Teet Lunts ( elas 1902...41) oli Lehtmetsa-Risti koolis koolmeistriks ja juhatajaks 1928...38. Ta andis kõiki tunde v.a. tütarlaste käsitöö, mida andnud õed Pärnad äratasid talviti külaelanikes hämmingut suusakostüümis suusatades. Lunts on tuntud loodusvaatlejana, on kirjutanud artikleid ja kaardistanud Eesti taimestikku. Ta matkas palju lastega looduses .Ta hukkus 1941 punaste käe läbi, kes kuulu järgi võtnud ta saksa keele tõlgiks ja siis surmanud.
1934...35 ehitati kõrtsi asemele uus koolimaja. Kool suleti 1971 ning hoone on nüüdseks müüdud eraisikule elamuks. Õpilaste arv Lehtmetsa koolis: 1919 – 38, 1938 – 46, 1946...50 ligi 70, 1966 – 12. http://www.hot.ee/loodusmatkale/jalgsi/magede.html
Mälestusi Risti kooli päevilt Jaanikuu 1991
Minu sidemed Risti 6-kl. kooli algkooliga said alguse 1934.a. jõulude ajal. Ema viis mu kooli jõulupuule. Pidin ju järgmisel sügisel koolilapseks saama ja ema pidas vajalikuks n.-ö. sissejuhatav käik kooli teha varem. Kooli pidin ma minema nooremalt kui selleks kohustus oli. Koolikohustus algas tollal 8-aastaselt. Risti algkoolis oli aga töö niimoodi korraldatud, et ühel õppeaastal töötasid I, III ja V klass, teisel II, IV ja VI klass. 1935. aasta sügisel alustas parajasti I klass. Oli valida, kas minna kooli 7-aastasena või oodata ja alustada 9-aastasena. Valik langes esimesele variandile. Nii sai minust 1935.a. 16. septembril Risti 6-kl. algkooli I klassi õpilane.
Kooliminek langes tähelepanuväärsele ajale – suvel oli valminud uus koolimaja. Vanaks koolimajaks oli endine Lehtmetsa-Risti kõrts. Ega mina seda hoonet rohkem ei näinud kui tol 1934.a. jõulude ajal ja meeles on mul see, et ruum oli väljakannatamatult palav (küünlad kuusel langesid pidevalt kõverasse), ruumi oli vähe ja rahvast tundus olevat väga palju. Õuest ma seda hoonet ei mäletagi, sest kõik toimus ju õhtupimeduses. Meeles on siiski ka see, et ruum öeldi nii madal olevat, et poisid said käega lage puudutada. Selleks sügiseks, kui uude koolimajja koliti, oli vana lammutatud. Koolijuhataja käis ikka suuremate poistega varemeid koristamas.
Niisiis, koolitee algas 1935.a. 16. septembril. See otseses tähenduses tee, mis mind kodust koolimajja viis, oli üsna pikk. Oli juttu neljast, ka viiest kilomeetrist. Usun, et esimene oli tõepärasem. See tee on praeguseni äärmiselt täpselt, pisiasjadeni meeles. Kodu oli üks Tõnu-taludest. Ees-Tõnul ja Matsi-Tõnul tollal koolilapsi ei olnud. Taga-Tõnu laste koolitee viis läbi Ees-Tõnu väravataguse. Märkimist väärib see väravatagune sellepärast, et seal varitses oht Ees-Tõnu kurja Muri näol. Kui eemalt oli näha, et värav on lahti, tuli paremale metsa keerata ning märkamatult mööda hiilida. Ühel talvepäeval polnud ettevaatus vist küllaldane või oli loomade jootmise aeg ja värav lahti, aga Muri kätte ma jäin. Ehmatusest ja hirmust polnud küllalt, Muri nahka läks mu tumesinine maavillane talvemantel. Mäletan ka seda, kuidas ema seda parandades nuttis.
Eest-Tõnu väravast edasi tuli uhke Eest-Tõnu mets. Siis tuli lodupealne. Seal nägin kevaditi esimesi varsakapju. Siis oli karjamaa värav ning tee pöördus paremale. Varsti hakkas see langema ja viis välja ristipidi palkidest laotud teeni. Kahel pool oli soine maa. Siis oli lühem ja järsem tõus ning tee jõudis Kahvri- väljale. Millest niisugune imelik nimi, ei tea. See väli ise oli kõrgem kadakatega kaetud maa-ala. Enam-vähem poolel välja ületaval teel oli kase- ja sanglepasalu. Siis jälle kadakad ja hakkaski paistma maantee. Meie tee jõudis maanteele veidi enne Peedu jõe silda. Vasakule pöördudes oleks jõudnud poodi, sidejaoskonda ja meiereisse (kõik ühe katuse all), paremale pöördudes oli aga umbes kilomeeter koolini. Päris tee äärde jäi veel Peltzide maja (talu nime ei mäleta) ja Kangussaare talu. Koolimaja väravas oli veel Kalda perele kuuluv väike maja. Seda hüütigi Kalda majaks. Ja siis oligi see uus ilus koolimaja.
Õpetajaks-koolijuhatajaks oli Julius Lunts. Mis ajast ta töötas, kui vana ta oli, ei tea. Tollal nagu ei osanudki niisugust asja uurida ega mäletada, oli lihtsalt õpetaja ja kõik. Ega ta väga noor küll olnud, seda võib näha fotodelt ja mäletan, et kuulsin külas teda vanapoisiks nimetatavat. Tagantjärele olen temast palju head kuulnud. Väga hinnatud on tema kodu-uurimuslikud tööd, loodusvaatlused. Sedasama püüdis ta ka meisse istutada. Ta jutustas meile igal võimalikul juhul loodusest, aina näitas igasuguseid taimi. Kevaditi koristasime koolimaja ning majapidamishoonete tagust metsa. Seal noore sega-, põhiliselt siiski männimetsa all näitas ta meile näiteks maapähklit, mida ma varem ega hiljem näinud pole. Ja igal kevadel viis ta meid matkale. Terve kool ootas neid päevi, mil ühel kevadel jõudsime välja Tarvasjõeni, teisel Jäneda Lipumäeni. Lastele meeldis üldiselt Lipumäel käimine rohkem, sest seal oli Vana-Veski vesiveski ja veskipood, kust sai osta imemaitsvaid viiesendiseid saiu ja limonaadi.
Kolm aastat oli õpetaja Lunts meie õpetaja. Õpetas ühes ruumis kolme klassi lapsi ning neile kõiki aineid. Ainult tütarlaste käsitööd käisid õpetamas Kalda talu peretütred. Hilja Pärn oli alguses ja pärast oli Ellen Pärn. Mõlemad olid kodumajanduskooli haridusega eesrindlike vaadetega ning hea maitsega peretütred. Minu mälestust mööda olid nad esimesed täiskasvanud naisterahvad, kes suusatamas käisid ja niisuguse jumalavallatusega mõnegi tõsise ja auväärseperenaise hoopis ära ehmatasid ja pahandasid. Isegi kaastundeavaldusi kutsus niisugune pükstes peletistena lauatükkide seljaskoperdamine esile: mis naisterahvas niisugune üldse on, kes teda tahab, ja kuidas tal metsas vajaduse korral võimalik on asjal käia! Õpetajatena armastasime neid väga ning imetlesime nende omapäraseid ja ilusaid riideid. Muidugi ootasime kõik laupäeva (kaks viimast tundi oli siis käsitöö) ja seda, et õp. Lunts poistega ära töötuppa läheks. Meie saime siis ükskõik kuhu istuda ja igaüks sai (mõttes) midagi ilusat teha. Oma käsitöödest mäletan ripskoelise roosa kapuutsi kudumist. See oli just moodi tulnud ja ega iga ema lubanudki lõnga niisugusele alpusele raisata. Mina siiski sain. Aga kui ema aitas selle valmis õmmelda, polnudki enam nii ilus. Veel mäletan halli- ja rohelisetriibulise salli heegeldamist. Sellest sai isale jõulukink. Ja üks linik on mul praegugi kusagil alles. Õp. Ellen tõi meile igaühele tükikese kreemikat jutet. Sellele sai siis suure vaeva ja püüdlikkusega ristpistes muster peale tikitud.
1938/39. õppeaasta 4. klassi tunnistusele kirjutas alla juba õpetaja Rudolf Prääts. Sellest õppeaastast oli meil juba kaks õpetajat ja kõik klassid hakkasid igal aastal tööle.
Rudolf Prääts oli õpetaja-koolijuhataja, tema abikaasa Miralda oli õpetaja. Nende omavahelist jaotust õppetöö osas pole mul muidugi meeles, aga õpetaja R.Präätsu suur töö koolimaja lähema ümbruse korrastamisel on küll meeles. Teepoolsel õuealal oli kaks ilusat muruplatsi, sellest läbi minevat n.-ö. peateed ääristasid meile tundmatud erksiniste õitega lilled. Ja suurema muru keskel oli valge lipuvarras. Ilu- ja tuluaia vahele istutasime heki. Ei mäleta, kas õp. Luntsu või Präätsu ajal istutasime elupuuheki Jäneda poole mineva tee äärde Päärna talu lähedale. See paik oli seotud Vabadussõja lahinguga või selles hukkunud neiu või naisega. Istutasime heki ümber mälestuskivi, aed ehitati kaitseks. Praegu olen näinud seal mõnda paplit ja vist ka hekijäänuseid. Kui seda hekki istutasime, anti elupuid ka kodudesse. Minu Taga-Tõnu kodu asemel kasvas veel mullu suvel kaks kõrget elupuud, mis just tol kevadel said mulda pandud.6.kl tunnistusele (1940/41) on alla kirjutanud Karl Aun. Minule oli ta nii õpetaja kui ka koolijuhataja. Õpetaja oli ka tema abikaasa Anette Aun.
Kui Julius Lunts lahkus Seidla kooli, lõi seal perekonna ja sai suurema kooli juhatajaks, siis õpetajad Präätsud viis minema riigipööre. Vaimustatud isamaalastest said üleöö üliaktiivsed proletariaadi diktatuuri eest võitleja hoopis mastaapsemalt kui see ühele maa-koolmeistrile võimalik oleks olnud. Seesama riigipööre tõi huku Julius Luntsule (ta oli oma nime Teet Luntsuks eestindanud) tema tookordses kodukohas Seidlas, kus kohalikud aktivistid ta kuuldavasti mõrvasid. Praegu on ta maetud Ambla kalmistule. Rudolf Prääts olevat hukkunud hävituspataljoni ridades. Tema perekond evakueerus nõukogude tagalasse. Pärastsõjajärgsel perioodil lugesin Miralda Präätsu nime ENSV Haridusministeeriumi õpikuteosakonna juhataja kohalt.
Karl ja Anette Aun olid minu õpetajad 6. klassis. Küll meile, õpilastele, tundus imelik, et Karl Aun õpetas keeli, Anette Aun aga matemaatikat. Neil oli ka minust pisut noorem tütar Leelo. Küll meile meeldis tema ema pidulikuks riietuseks valminud setu rahvariiete aineline kostüüm! Tänaseni kasutan kartulipüree valmistamise retsepti, mille sain 6.kl tüdrukuna õp. A.Auna kodundustunnis. Siis nimetasime seda käsitöötunniks ja see toimus koolimaja köögis. Köök oli küll internaadi köögi nime all ja selle kõrval oli kooliteenija tuba. Selles köögis keetis kooliteenija kõigi muude ülesannete kõrval (ruumide koristamine ja kütmine, puude saagimine ja lõhkumine, joogivee toomine, majaümbruse puhastamine …) suureks vahetunniks valmis tee, mida siis kodust kaasa toodud koolivõileiva kõrvale oli hea rüübata.
See aeg (1940/41. õ.-a.) oli koolielus keeruline. Seda mõistan peamiselt praegu. Loen ju oma 6. klassi tunnistuselt: ”Viiakse üle nõukogude kooli VI klassi”. 7. juunil 1941 on välja antud ka kiituskiri nr.1 6. klassi õpilasele (ENSV Hariduse Rahvakomissariaadi blanketil), aga järgmiseks dokumendiks minu haridusteel on algkooli lõputunnistus, mis on välja antud 20. septembril 1942. tähendab see vist seda, et 1941/42. sai minule nõukogude kooli kuuendaks klassiks? Ei saa ka nii olla, sest minu järgmine tunnistus tõendab, et olin siis (1941/42) juba Tallinna IV gümnaasiumi I b klassi õpilane.
Õpilaste arvu ja nimesid olen püüdnud korduvalt meenutada, aga kirja saan panna midagi siiski ainult fotode abil.
Foto tolleaegsest koolist on mõneti haruldane. Mäletan täiskasvanute omavahelistest juttudest, et seda kevadist pildistamist peeti väga tähtsaks. Ja ka seda, et mõni kooliõde üleolekut teeseldes teatas, et tema neid paberilipakaid küll oma raha eest ostma ei hakka. Kordas ilmselt koduseid seisukohti. Mina olen oma kodule küll väga tänulik, et vaatamata pidevale majanduslikule kitsikusele pole ma pidanud ühtegi klassi lõpupilti ostmata jätma.
Fotograafi kohta on teatud oletus, millel loodan tõepõhja all olevat. Nimelt elas koolimaja lähedal pere, kelle isa tegeles fotograafiaga. Nende nimi oli Köbler, hiljem eestistasid selle Kõresteks. Selle pere väga väikese maja varemed on praegugi alles – koolimaja poolt Vetla poole minnes teine või kolmas eluase. Pere oli väga vaene. Lastest mäletan umbes omaealist Lainet, vanemat Heikit ja nooremat Karli. Karl oli Tallinnas sugulaste juures kasvatada.
Mida jutustavad fotod?
I klassis (1935/36) on fotol 33 õpilast, 22 poissi ja 1 tüdrukut. II klassis (1936/37) on 36 õpilast, 25 poissi ja 11 tüdrukut. III klassis (1937/38) 37 õpilast, 23 poissi ja 14 tüdrukut. IV klassis 43 õpilast, 26 poissi ja 17 tüdrukut. Rohkem klassipilte pole. Kooli lõpupilti pole!
Aga on kahest aastast pildid nn lootusringi liikmetest. See ring oli karskusseltsi juures olev laste ühendus. Tolleaegsed koolmeistrid olid küll arvatavasti kõik karskustööga seotud, nii olid ka koolides lootusringid. 1936.a. kevadisel pildil on lootusringlasi 17 (poisse 9, tütarlapsi 8), 1937.a. on arvud vastavalt 22, 11 ja 11. lootusringi sisulist tööd ma eriti ei mäleta. Lähiminevikus, kui meil tõusis äkki karskusliikumise laine, kirjutas koolivend Eduard Aalde “Järva Teatajas” ühest meelde jäänud loengust, mida üks välislektor meile pidas. See tuli meelde küll. Loeng oli tähendamissõna vormis ja parasjagu emotsionaalne. Päeval rääkis ta lastele, õhtul täiskasvanutele.
Ringitööd tänases tähenduses ilmselt polnudki. Oli ettevalmistus tähtpäevadeks ja üldõpetus. Jõuludeks õppisime alati näidendi. I klassis oli minul selles niisugune osa, et pidin eesriide avanedes istuma kuuse all, raamat tagurpidi käes. Teksti ja selle õppimist ma ei mäleta, küll aga seda, et ma tagurpidi raamatuga istumist kodus harjutasin. Jõulupuul esines alati ka koor.
Kevadistest pidulikest sündmustest mäletan emadepäeva tähistamist. Siis esinesime võimalikult kõik ja et ka emadel oleks ikka võimalik koolimajja tulla, toimus tähistamine pühapäeval. Kõne oli õpetajalt, lilled 6. klassilt. See oli oodatud eesõigus – igal aastal korjasid 6. kl. tüdrukud sinililli ja mõnikord ka ülaseid. Need seoti väikesteks kimpudeks ja kinnitati emadele rinda. Sõbrannade emadele pandi niisugused kimbud, milles mõni haruldus – roosa sinilill, varajane ülane.
Karin Poom (Lepik) 16. sept. 1935 – 20. sept. 1942 (või 7. juuni 1941) Vargamäe Veerud 6, jaanikuu 1991
Lehtmetsa-Risti kooli lugu
Vanal hallil tsaariajal elas Albu vallas Lehtmetsa külas Muraka talus mees nimega Ants. Ta oli laia silmaringiga eestimeelne mees. Ümbruskonnas elas küllaltki palju lapsi, kes vajasid koolitarkust. Jänedal koolis käia oli lastel liiga pikk maa ning MURAKA ANTS otsustas oma talus hakata algkooli pidama. Selleks nõutas ta Jänedalt õpetaja. Õpetaja ka tuli, kena noor tütarlaps Salme Kesler. Nii alustaski kool kas 1917. või 1918. aastal tegevust ja õpetus toimus algklassidele. Praegu veel siinkandis elavatest inimestest on selle õpetaja õpetussõnu kuulnud Kulli Juhan, ehk on teisigi, kuid mina neid kahjuks ei tea.
Oli ärev 1919. aasta. Käis Vabadussõda. Tolle aasta 5. jaanuar sai koolile traagiliseks päevaks: enamlaste käe läbi hukkus õpetaja Salme Kesler. See oli õpilastele suur löök, kuid kurvastas ka pererahvast, kes oli noorde õpetajasse kiindunud. Kurvastamiseks polnud aga palju aega, sest elu tahtis elamist ja lapsed koliharidust. Muraka Antsul olid head suhted Albu mõisnikuga. Tema palvele vastu tulles andiski mõisahärra oma Lehtmetsa – Risti kõrtsi uueks koolimajaks. Kuid nüüd tuli uus probleem: Albu vald ei olnud suuteline seda ise finantseerima. Siia kooli tahtsid tulla ka Ambla valla äärealade lapsed. Sellest tulenevalt tehti omapärane samm: muudeti valla piire nii, et endine kõrts läks Albu vallalt Ambla vallale üle. Ambla vald finantseeris nüüd kooli ja maksis ka õpetajate palgad. Nii saigi vanast kõrtsist algkool. Koolis käisid ümbruskonna külade lapsed Peedult, lehtmetsast, Mägedelt jne. Õpetati mitte ainult lapsi, vaid ka täiskasvanud inimesi. Samuti korraldati mitmesuguseid kursuseid (harjavalmistamine, raamatuköitmine jne), tehti näitemängu, sporditi. Vanas koolis olid õpetajateks Vähi ja Jürgenson.
Aastatega tuli lapsi järjest juurde ja vana kool ei tahtnud neid enam ära mahutada. 1933.a. ehitatigi uus koolimaja. Uue kooli ehitusel kasutati likvideeritud Ale kooli telliseid ja muudki materjali, mis koguti kokku talgute korras. Kool valmis suhteliselt lühikese ajaga. Uue kooli juhatajaks sai nüüd Teet Julius Lunts, kooli nimeks Risti 6-klassiline Algkool. Kooli ruume kasutasid ka mitmed seltsid ja organisatsioonid nagu ÜENÜ, Maanaiste Selts, rahvatantsuring, tantsuorgester jne. Noorte seas oli sport au sees. Peeti iga-aastaseid jalgratta võidusõite kooli juurest Harjumaale, Punamäe metsavahi taluni ja tagasi. Harrastati kergejõustikku. Tantsurühm käis ka tantsu- ja laulupidudel. Koolil oli oma laulukoor, korraldati puhkeõhtuid.
“Vana Murakas” ja kooli juhtkond aga ei olnud unustanud Vabadussõja aegu ilma süüta hukkunud noort õpetajat ja teisi Vabadussõja võitlejaid. Korjanduste, loteriide ja annetustega kogutud rahadega püstitati Salme Keslerile tema hukkumispaigas mäletusmärk. See avati 2. oktoobril 1932.a. Igal Vabariigi aastapäeval ja Jüriööl toimusid rongkäigud ausamba juurde. Samuti Oru talu taga olevale tundmatu sõduri hauale (praeguseks on maaparandus tundmatu sõduri kivi minema vedanud ja endisel kujul ei ole seda kohta enam võimalik taastada).
Kool tegutses ka Saksa okupatsiooni ajal. Nõukogude korra ajal, kui algas väikekoolide likvideerimine, kaotati ka Risti algkool. Viimased õpilased lõpetasid 1974.a. seejärel kool kaotati ning koos sellega ka kultuurikolle. Viimastel aastatel on ka maja ise hävima hakanud. Maja laguneb mitmest kandist, kuid tundub, et kolhoos suhtub sellesse nii paljudele armsaks saanud majasse ükskõikselt. Loodame, et lähemal ajal pannakse lagunemisele piir. Loodame sedagi, et käesoleva artikliga ei lõpe lood selle kandi eluolust minevikus.
Voldemar Trei “Vargamäe Veerud” A.H.Tammsaare nim. kolhoosi infoleht nr. 8 Viinakuu 1990
Ühe tiivaga endine koolimaja on Lehtmetsa tähelepanuväärseim hoone. Kooli ajalugu algab 1918, mil Lehtmetsa talu peremees Ants Murakas asutas oma talus kooli. Esimeseks õpetajaks oli 18-a. neiu Salme Kesler, kes aga sai olla ametis olla vaid alla kahe kuu.
1919. a.-st peeti kooli edasi Lehtmetsa kõrtsis. 1920...1922 töötas kool Mägede telliskivivabrikus, siis taas kõrtsihoones.
Koolis asuti viljelema käsitööd, koorilaulu, näite- ja pillimängu ning sporti.
Õpetaja Teet Lunts ( elas 1902...41) oli Lehtmetsa-Risti koolis koolmeistriks ja juhatajaks 1928...38. Ta andis kõiki tunde v.a. tütarlaste käsitöö, mida andnud õed Pärnad äratasid talviti külaelanikes hämmingut suusakostüümis suusatades. Lunts on tuntud loodusvaatlejana, on kirjutanud artikleid ja kaardistanud Eesti taimestikku. Ta matkas palju lastega looduses .Ta hukkus 1941 punaste käe läbi, kes kuulu järgi võtnud ta saksa keele tõlgiks ja siis surmanud.
1934...35 ehitati kõrtsi asemele uus koolimaja. Kool suleti 1971 ning hoone on nüüdseks müüdud eraisikule elamuks. Õpilaste arv Lehtmetsa koolis: 1919 – 38, 1938 – 46, 1946...50 ligi 70, 1966 – 12. http://www.hot.ee/loodusmatkale/jalgsi/magede.html
Mälestusi Risti kooli päevilt Jaanikuu 1991
Minu sidemed Risti 6-kl. kooli algkooliga said alguse 1934.a. jõulude ajal. Ema viis mu kooli jõulupuule. Pidin ju järgmisel sügisel koolilapseks saama ja ema pidas vajalikuks n.-ö. sissejuhatav käik kooli teha varem. Kooli pidin ma minema nooremalt kui selleks kohustus oli. Koolikohustus algas tollal 8-aastaselt. Risti algkoolis oli aga töö niimoodi korraldatud, et ühel õppeaastal töötasid I, III ja V klass, teisel II, IV ja VI klass. 1935. aasta sügisel alustas parajasti I klass. Oli valida, kas minna kooli 7-aastasena või oodata ja alustada 9-aastasena. Valik langes esimesele variandile. Nii sai minust 1935.a. 16. septembril Risti 6-kl. algkooli I klassi õpilane.
Kooliminek langes tähelepanuväärsele ajale – suvel oli valminud uus koolimaja. Vanaks koolimajaks oli endine Lehtmetsa-Risti kõrts. Ega mina seda hoonet rohkem ei näinud kui tol 1934.a. jõulude ajal ja meeles on mul see, et ruum oli väljakannatamatult palav (küünlad kuusel langesid pidevalt kõverasse), ruumi oli vähe ja rahvast tundus olevat väga palju. Õuest ma seda hoonet ei mäletagi, sest kõik toimus ju õhtupimeduses. Meeles on siiski ka see, et ruum öeldi nii madal olevat, et poisid said käega lage puudutada. Selleks sügiseks, kui uude koolimajja koliti, oli vana lammutatud. Koolijuhataja käis ikka suuremate poistega varemeid koristamas.
Niisiis, koolitee algas 1935.a. 16. septembril. See otseses tähenduses tee, mis mind kodust koolimajja viis, oli üsna pikk. Oli juttu neljast, ka viiest kilomeetrist. Usun, et esimene oli tõepärasem. See tee on praeguseni äärmiselt täpselt, pisiasjadeni meeles. Kodu oli üks Tõnu-taludest. Ees-Tõnul ja Matsi-Tõnul tollal koolilapsi ei olnud. Taga-Tõnu laste koolitee viis läbi Ees-Tõnu väravataguse. Märkimist väärib see väravatagune sellepärast, et seal varitses oht Ees-Tõnu kurja Muri näol. Kui eemalt oli näha, et värav on lahti, tuli paremale metsa keerata ning märkamatult mööda hiilida. Ühel talvepäeval polnud ettevaatus vist küllaldane või oli loomade jootmise aeg ja värav lahti, aga Muri kätte ma jäin. Ehmatusest ja hirmust polnud küllalt, Muri nahka läks mu tumesinine maavillane talvemantel. Mäletan ka seda, kuidas ema seda parandades nuttis.
Eest-Tõnu väravast edasi tuli uhke Eest-Tõnu mets. Siis tuli lodupealne. Seal nägin kevaditi esimesi varsakapju. Siis oli karjamaa värav ning tee pöördus paremale. Varsti hakkas see langema ja viis välja ristipidi palkidest laotud teeni. Kahel pool oli soine maa. Siis oli lühem ja järsem tõus ning tee jõudis Kahvri- väljale. Millest niisugune imelik nimi, ei tea. See väli ise oli kõrgem kadakatega kaetud maa-ala. Enam-vähem poolel välja ületaval teel oli kase- ja sanglepasalu. Siis jälle kadakad ja hakkaski paistma maantee. Meie tee jõudis maanteele veidi enne Peedu jõe silda. Vasakule pöördudes oleks jõudnud poodi, sidejaoskonda ja meiereisse (kõik ühe katuse all), paremale pöördudes oli aga umbes kilomeeter koolini. Päris tee äärde jäi veel Peltzide maja (talu nime ei mäleta) ja Kangussaare talu. Koolimaja väravas oli veel Kalda perele kuuluv väike maja. Seda hüütigi Kalda majaks. Ja siis oligi see uus ilus koolimaja.
Õpetajaks-koolijuhatajaks oli Julius Lunts. Mis ajast ta töötas, kui vana ta oli, ei tea. Tollal nagu ei osanudki niisugust asja uurida ega mäletada, oli lihtsalt õpetaja ja kõik. Ega ta väga noor küll olnud, seda võib näha fotodelt ja mäletan, et kuulsin külas teda vanapoisiks nimetatavat. Tagantjärele olen temast palju head kuulnud. Väga hinnatud on tema kodu-uurimuslikud tööd, loodusvaatlused. Sedasama püüdis ta ka meisse istutada. Ta jutustas meile igal võimalikul juhul loodusest, aina näitas igasuguseid taimi. Kevaditi koristasime koolimaja ning majapidamishoonete tagust metsa. Seal noore sega-, põhiliselt siiski männimetsa all näitas ta meile näiteks maapähklit, mida ma varem ega hiljem näinud pole. Ja igal kevadel viis ta meid matkale. Terve kool ootas neid päevi, mil ühel kevadel jõudsime välja Tarvasjõeni, teisel Jäneda Lipumäeni. Lastele meeldis üldiselt Lipumäel käimine rohkem, sest seal oli Vana-Veski vesiveski ja veskipood, kust sai osta imemaitsvaid viiesendiseid saiu ja limonaadi.
Kolm aastat oli õpetaja Lunts meie õpetaja. Õpetas ühes ruumis kolme klassi lapsi ning neile kõiki aineid. Ainult tütarlaste käsitööd käisid õpetamas Kalda talu peretütred. Hilja Pärn oli alguses ja pärast oli Ellen Pärn. Mõlemad olid kodumajanduskooli haridusega eesrindlike vaadetega ning hea maitsega peretütred. Minu mälestust mööda olid nad esimesed täiskasvanud naisterahvad, kes suusatamas käisid ja niisuguse jumalavallatusega mõnegi tõsise ja auväärseperenaise hoopis ära ehmatasid ja pahandasid. Isegi kaastundeavaldusi kutsus niisugune pükstes peletistena lauatükkide seljaskoperdamine esile: mis naisterahvas niisugune üldse on, kes teda tahab, ja kuidas tal metsas vajaduse korral võimalik on asjal käia! Õpetajatena armastasime neid väga ning imetlesime nende omapäraseid ja ilusaid riideid. Muidugi ootasime kõik laupäeva (kaks viimast tundi oli siis käsitöö) ja seda, et õp. Lunts poistega ära töötuppa läheks. Meie saime siis ükskõik kuhu istuda ja igaüks sai (mõttes) midagi ilusat teha. Oma käsitöödest mäletan ripskoelise roosa kapuutsi kudumist. See oli just moodi tulnud ja ega iga ema lubanudki lõnga niisugusele alpusele raisata. Mina siiski sain. Aga kui ema aitas selle valmis õmmelda, polnudki enam nii ilus. Veel mäletan halli- ja rohelisetriibulise salli heegeldamist. Sellest sai isale jõulukink. Ja üks linik on mul praegugi kusagil alles. Õp. Ellen tõi meile igaühele tükikese kreemikat jutet. Sellele sai siis suure vaeva ja püüdlikkusega ristpistes muster peale tikitud.
1938/39. õppeaasta 4. klassi tunnistusele kirjutas alla juba õpetaja Rudolf Prääts. Sellest õppeaastast oli meil juba kaks õpetajat ja kõik klassid hakkasid igal aastal tööle.
Rudolf Prääts oli õpetaja-koolijuhataja, tema abikaasa Miralda oli õpetaja. Nende omavahelist jaotust õppetöö osas pole mul muidugi meeles, aga õpetaja R.Präätsu suur töö koolimaja lähema ümbruse korrastamisel on küll meeles. Teepoolsel õuealal oli kaks ilusat muruplatsi, sellest läbi minevat n.-ö. peateed ääristasid meile tundmatud erksiniste õitega lilled. Ja suurema muru keskel oli valge lipuvarras. Ilu- ja tuluaia vahele istutasime heki. Ei mäleta, kas õp. Luntsu või Präätsu ajal istutasime elupuuheki Jäneda poole mineva tee äärde Päärna talu lähedale. See paik oli seotud Vabadussõja lahinguga või selles hukkunud neiu või naisega. Istutasime heki ümber mälestuskivi, aed ehitati kaitseks. Praegu olen näinud seal mõnda paplit ja vist ka hekijäänuseid. Kui seda hekki istutasime, anti elupuid ka kodudesse. Minu Taga-Tõnu kodu asemel kasvas veel mullu suvel kaks kõrget elupuud, mis just tol kevadel said mulda pandud.6.kl tunnistusele (1940/41) on alla kirjutanud Karl Aun. Minule oli ta nii õpetaja kui ka koolijuhataja. Õpetaja oli ka tema abikaasa Anette Aun.
Kui Julius Lunts lahkus Seidla kooli, lõi seal perekonna ja sai suurema kooli juhatajaks, siis õpetajad Präätsud viis minema riigipööre. Vaimustatud isamaalastest said üleöö üliaktiivsed proletariaadi diktatuuri eest võitleja hoopis mastaapsemalt kui see ühele maa-koolmeistrile võimalik oleks olnud. Seesama riigipööre tõi huku Julius Luntsule (ta oli oma nime Teet Luntsuks eestindanud) tema tookordses kodukohas Seidlas, kus kohalikud aktivistid ta kuuldavasti mõrvasid. Praegu on ta maetud Ambla kalmistule. Rudolf Prääts olevat hukkunud hävituspataljoni ridades. Tema perekond evakueerus nõukogude tagalasse. Pärastsõjajärgsel perioodil lugesin Miralda Präätsu nime ENSV Haridusministeeriumi õpikuteosakonna juhataja kohalt.
Karl ja Anette Aun olid minu õpetajad 6. klassis. Küll meile, õpilastele, tundus imelik, et Karl Aun õpetas keeli, Anette Aun aga matemaatikat. Neil oli ka minust pisut noorem tütar Leelo. Küll meile meeldis tema ema pidulikuks riietuseks valminud setu rahvariiete aineline kostüüm! Tänaseni kasutan kartulipüree valmistamise retsepti, mille sain 6.kl tüdrukuna õp. A.Auna kodundustunnis. Siis nimetasime seda käsitöötunniks ja see toimus koolimaja köögis. Köök oli küll internaadi köögi nime all ja selle kõrval oli kooliteenija tuba. Selles köögis keetis kooliteenija kõigi muude ülesannete kõrval (ruumide koristamine ja kütmine, puude saagimine ja lõhkumine, joogivee toomine, majaümbruse puhastamine …) suureks vahetunniks valmis tee, mida siis kodust kaasa toodud koolivõileiva kõrvale oli hea rüübata.
See aeg (1940/41. õ.-a.) oli koolielus keeruline. Seda mõistan peamiselt praegu. Loen ju oma 6. klassi tunnistuselt: ”Viiakse üle nõukogude kooli VI klassi”. 7. juunil 1941 on välja antud ka kiituskiri nr.1 6. klassi õpilasele (ENSV Hariduse Rahvakomissariaadi blanketil), aga järgmiseks dokumendiks minu haridusteel on algkooli lõputunnistus, mis on välja antud 20. septembril 1942. tähendab see vist seda, et 1941/42. sai minule nõukogude kooli kuuendaks klassiks? Ei saa ka nii olla, sest minu järgmine tunnistus tõendab, et olin siis (1941/42) juba Tallinna IV gümnaasiumi I b klassi õpilane.
Õpilaste arvu ja nimesid olen püüdnud korduvalt meenutada, aga kirja saan panna midagi siiski ainult fotode abil.
Foto tolleaegsest koolist on mõneti haruldane. Mäletan täiskasvanute omavahelistest juttudest, et seda kevadist pildistamist peeti väga tähtsaks. Ja ka seda, et mõni kooliõde üleolekut teeseldes teatas, et tema neid paberilipakaid küll oma raha eest ostma ei hakka. Kordas ilmselt koduseid seisukohti. Mina olen oma kodule küll väga tänulik, et vaatamata pidevale majanduslikule kitsikusele pole ma pidanud ühtegi klassi lõpupilti ostmata jätma.
Fotograafi kohta on teatud oletus, millel loodan tõepõhja all olevat. Nimelt elas koolimaja lähedal pere, kelle isa tegeles fotograafiaga. Nende nimi oli Köbler, hiljem eestistasid selle Kõresteks. Selle pere väga väikese maja varemed on praegugi alles – koolimaja poolt Vetla poole minnes teine või kolmas eluase. Pere oli väga vaene. Lastest mäletan umbes omaealist Lainet, vanemat Heikit ja nooremat Karli. Karl oli Tallinnas sugulaste juures kasvatada.
Mida jutustavad fotod?
I klassis (1935/36) on fotol 33 õpilast, 22 poissi ja 1 tüdrukut. II klassis (1936/37) on 36 õpilast, 25 poissi ja 11 tüdrukut. III klassis (1937/38) 37 õpilast, 23 poissi ja 14 tüdrukut. IV klassis 43 õpilast, 26 poissi ja 17 tüdrukut. Rohkem klassipilte pole. Kooli lõpupilti pole!
Aga on kahest aastast pildid nn lootusringi liikmetest. See ring oli karskusseltsi juures olev laste ühendus. Tolleaegsed koolmeistrid olid küll arvatavasti kõik karskustööga seotud, nii olid ka koolides lootusringid. 1936.a. kevadisel pildil on lootusringlasi 17 (poisse 9, tütarlapsi 8), 1937.a. on arvud vastavalt 22, 11 ja 11. lootusringi sisulist tööd ma eriti ei mäleta. Lähiminevikus, kui meil tõusis äkki karskusliikumise laine, kirjutas koolivend Eduard Aalde “Järva Teatajas” ühest meelde jäänud loengust, mida üks välislektor meile pidas. See tuli meelde küll. Loeng oli tähendamissõna vormis ja parasjagu emotsionaalne. Päeval rääkis ta lastele, õhtul täiskasvanutele.
Ringitööd tänases tähenduses ilmselt polnudki. Oli ettevalmistus tähtpäevadeks ja üldõpetus. Jõuludeks õppisime alati näidendi. I klassis oli minul selles niisugune osa, et pidin eesriide avanedes istuma kuuse all, raamat tagurpidi käes. Teksti ja selle õppimist ma ei mäleta, küll aga seda, et ma tagurpidi raamatuga istumist kodus harjutasin. Jõulupuul esines alati ka koor.
Kevadistest pidulikest sündmustest mäletan emadepäeva tähistamist. Siis esinesime võimalikult kõik ja et ka emadel oleks ikka võimalik koolimajja tulla, toimus tähistamine pühapäeval. Kõne oli õpetajalt, lilled 6. klassilt. See oli oodatud eesõigus – igal aastal korjasid 6. kl. tüdrukud sinililli ja mõnikord ka ülaseid. Need seoti väikesteks kimpudeks ja kinnitati emadele rinda. Sõbrannade emadele pandi niisugused kimbud, milles mõni haruldus – roosa sinilill, varajane ülane.
Karin Poom (Lepik) 16. sept. 1935 – 20. sept. 1942 (või 7. juuni 1941) Vargamäe Veerud 6, jaanikuu 1991
Lehtmetsa-Risti kooli lugu
Vanal hallil tsaariajal elas Albu vallas Lehtmetsa külas Muraka talus mees nimega Ants. Ta oli laia silmaringiga eestimeelne mees. Ümbruskonnas elas küllaltki palju lapsi, kes vajasid koolitarkust. Jänedal koolis käia oli lastel liiga pikk maa ning MURAKA ANTS otsustas oma talus hakata algkooli pidama. Selleks nõutas ta Jänedalt õpetaja. Õpetaja ka tuli, kena noor tütarlaps Salme Kesler. Nii alustaski kool kas 1917. või 1918. aastal tegevust ja õpetus toimus algklassidele. Praegu veel siinkandis elavatest inimestest on selle õpetaja õpetussõnu kuulnud Kulli Juhan, ehk on teisigi, kuid mina neid kahjuks ei tea.
Oli ärev 1919. aasta. Käis Vabadussõda. Tolle aasta 5. jaanuar sai koolile traagiliseks päevaks: enamlaste käe läbi hukkus õpetaja Salme Kesler. See oli õpilastele suur löök, kuid kurvastas ka pererahvast, kes oli noorde õpetajasse kiindunud. Kurvastamiseks polnud aga palju aega, sest elu tahtis elamist ja lapsed koliharidust. Muraka Antsul olid head suhted Albu mõisnikuga. Tema palvele vastu tulles andiski mõisahärra oma Lehtmetsa – Risti kõrtsi uueks koolimajaks. Kuid nüüd tuli uus probleem: Albu vald ei olnud suuteline seda ise finantseerima. Siia kooli tahtsid tulla ka Ambla valla äärealade lapsed. Sellest tulenevalt tehti omapärane samm: muudeti valla piire nii, et endine kõrts läks Albu vallalt Ambla vallale üle. Ambla vald finantseeris nüüd kooli ja maksis ka õpetajate palgad. Nii saigi vanast kõrtsist algkool. Koolis käisid ümbruskonna külade lapsed Peedult, lehtmetsast, Mägedelt jne. Õpetati mitte ainult lapsi, vaid ka täiskasvanud inimesi. Samuti korraldati mitmesuguseid kursuseid (harjavalmistamine, raamatuköitmine jne), tehti näitemängu, sporditi. Vanas koolis olid õpetajateks Vähi ja Jürgenson.
Aastatega tuli lapsi järjest juurde ja vana kool ei tahtnud neid enam ära mahutada. 1933.a. ehitatigi uus koolimaja. Uue kooli ehitusel kasutati likvideeritud Ale kooli telliseid ja muudki materjali, mis koguti kokku talgute korras. Kool valmis suhteliselt lühikese ajaga. Uue kooli juhatajaks sai nüüd Teet Julius Lunts, kooli nimeks Risti 6-klassiline Algkool. Kooli ruume kasutasid ka mitmed seltsid ja organisatsioonid nagu ÜENÜ, Maanaiste Selts, rahvatantsuring, tantsuorgester jne. Noorte seas oli sport au sees. Peeti iga-aastaseid jalgratta võidusõite kooli juurest Harjumaale, Punamäe metsavahi taluni ja tagasi. Harrastati kergejõustikku. Tantsurühm käis ka tantsu- ja laulupidudel. Koolil oli oma laulukoor, korraldati puhkeõhtuid.
“Vana Murakas” ja kooli juhtkond aga ei olnud unustanud Vabadussõja aegu ilma süüta hukkunud noort õpetajat ja teisi Vabadussõja võitlejaid. Korjanduste, loteriide ja annetustega kogutud rahadega püstitati Salme Keslerile tema hukkumispaigas mäletusmärk. See avati 2. oktoobril 1932.a. Igal Vabariigi aastapäeval ja Jüriööl toimusid rongkäigud ausamba juurde. Samuti Oru talu taga olevale tundmatu sõduri hauale (praeguseks on maaparandus tundmatu sõduri kivi minema vedanud ja endisel kujul ei ole seda kohta enam võimalik taastada).
Kool tegutses ka Saksa okupatsiooni ajal. Nõukogude korra ajal, kui algas väikekoolide likvideerimine, kaotati ka Risti algkool. Viimased õpilased lõpetasid 1974.a. seejärel kool kaotati ning koos sellega ka kultuurikolle. Viimastel aastatel on ka maja ise hävima hakanud. Maja laguneb mitmest kandist, kuid tundub, et kolhoos suhtub sellesse nii paljudele armsaks saanud majasse ükskõikselt. Loodame, et lähemal ajal pannakse lagunemisele piir. Loodame sedagi, et käesoleva artikliga ei lõpe lood selle kandi eluolust minevikus.
Voldemar Trei “Vargamäe Veerud” A.H.Tammsaare nim. kolhoosi infoleht nr. 8 Viinakuu 1990
Lehtse karjamõisa hoonete varemed
„Need hooned ja park peaks olema veel mõisaaegsed. Vana Murakas ostis selle koha mõisa käest,“ teab rääkida pargi praegune omanik Valve Liiva.
Pearna õuetamm
„See talu osteti mõisa käest. Tütrel oli laps. Koht kirjutati lapsele. Kui see sai 25, müüs talukoha uuesti maha. Seal oli saun ja tuba, see põles maha,“ jutustab Amanda Leidtorp. „Selle puu kohta mäletan, et 37-ndal aastal tuli istus siia tamme alla üks vanainimene. Ütles, et tema on selle tamme istutanud. Noku Maali.“
Noku talu varemed asuvad Kakerdaja rabatee alguses, Vetepere külas. http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel3203_3169.html
Noku talu varemed asuvad Kakerdaja rabatee alguses, Vetepere külas. http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel3203_3169.html
Suuresaare laudatagune kask
„Selle istutas Johannes (Kull), kui läks Suuresaarde sulaseks. Mis ta võis olla, 16-17. Enne, kui ta (juba peremehena) sõtta läks, ütles, et tuleb sõjast tagasi, kui kase latv üle laudakatuse paistma hakkab. Nii oligi. Ladvavits kerkis laudast kõrgemaks ja sõjamees jõudis tagasi koju,“ teab jutustada selle talu endine elanik Anne-Liisa Iva.